Silk Sushi Bar

Kolmapäeva õhtu, kell on juba üheksa läbi. Kõht on tühi. Süüa tahaks. Mõeldud, tehtud. Seadsime sammud Narva mnt 15 asuvasse Silk Sushi Bar nimelisse söögikohta. Eelnevalt polnud me sinna oma jalga tõstnud, aga ometi olid ootused kõrged. Paistavad mõlemad Silk'i sushikohad möödakõndimisel ju väga esinduslikud.

Joogivalik mulle meeldis. Söögi kõrvale sai mitut erinevat sorti teed (30.- terve kannutäis), samuti nii eesti kui jaapani õlut. Kokteilinimekirjas olid peamiselt tundmatud vana hea ploomilikööriga tehtud segujoogid.

Söök oli hea. Sõime nii kana (85.-) kui sealiha (95.-) ning hiljem ka ühe "Philadelphia"-nimelise sushivaliku (105.-). Hämmingut tekitas asjaolu, et eelroaks tellitud sushitaldrik toodi siiski peale pearoogade ärasöömist. Liha peaks ju vähemalt teoorias kauem praadima kui võtab aega lõhe riisi sisse rullimine? Minu esimene sushi kogemus oli ühes väikeses baaris kuskil Tokyo väiketänaval, kus kokkade näpud küll ka veidi vilunumad, aga ikkagi. Miskipärast tundus, et vene noortel oli rohkem tahtmist omavahel lobiseda, kui süüa teha.

Sama lugu oli ka teenindajatega. Ma ei taha vinguda, aga tüdrukute omavaheline loba oli kuulda liigagi selgesti, seda ka hoolimata põhja keeratud VH1'st. Viimase heli pandi õige pea muidugi vaikseks ja õhtune kohvik täitus trance-muusika "hittidega". Ma saan aru, et juhatajat pole majas ning tšikkidel pidu, aga ikkagi. Siit ka küsimus, mis värk kõigil nende ekraanidega on? Narva mnt Silk on suhteliselt väike ja hubane, miks on vaja ühele seinale toppida suur telekas?

Millal minna? Ilmselt rohkem päevasel ajal. Ehk veab teil paremini.